Väljavõtted igapäevaelust vol 15

Ma olen huvitavamate juttude kirjapanemisel järjest laisem olnud. Praegusel ajal tuleb pärleid uksest ja aknast ning tore oleks kui midagi saaks talletatud. Kahjuks minu mälu pole eriti kindel koht. Heal juhul jõuan neid enne unustamist K’le edasi rääkida, aga tal on veel kehvemad lood mäluga kui minul.


Sõidame lasteaeda

Mõnglipoiss: “Kuna me Saaremaale läheme?”
Mina: “Me aasta tagasi käisime.” (Järgneb minupoole pikk monoloog) “Kas sa mäletad, millega me sinna sõitsime? Praamiga. Me käisime meres ujumas ning nägime jaanalinde, sebrasid, kängurusid …”
Mõnglipoisso: “Ninasarvikuid ka!”
Mina: “Ei ninasarvikuid seal polnud. Neid võib loomaias näha. Suvel võtame loomaaia külastamise plaani.”

Jõuame lasteaeda. 

Mõnglipoiss: “Sellist autot, millel on taga ratas, tahangi.”

Mõnglipoiss on juba mõned korrad varem rääkinud, et tahab sellist autot, millel on taga ratas. Juhtusime taaskord lasteaia juures Range Roveri taha parkima.  (4.11.2016)


Oleme lasteaias. Mõnglipoisil on palavik ning me oleme riietusruumis väliriided selga panemas, et lahkuda. Mõnglipoiss istub pingil.

Mõnglipoiss osutab käega akna suunas: “Minu issi käis siin koolis. Nüüd siin enam ei ole kooli. Mind siis ei olnud. Mina olin emme kõhus.” (27.10.2016)

Saime õpetajaga pisut viimase väite peale naerda, muidu oli tema jutt igati õige!


Mõnglipoiss: “Minul on ümmargune pea, sinul ei ole.”
Mina: “Milline siis minu pea on?”
Mõnglipoiss võtab hetke mõtlemiseks ning üsna kavala näoga teatab: “Kandiline!”
Sellele järgneb veel itsitamine ja muidugi on vaja korrata, et ma ikka ilusti aru saaksin.

Ma olin pisut segaduses, et kuidas mu pea saab kandiline olla, aga veel rohkem üllatas mind, et kuidas ta neid omandussõna teab ja kasutada oskab. Õhtul elasteaeda uudistades lugesin, et olid samal päeval neid omadussõnu õppinud. Müsteerium oli lahendatud ning tõdesin, et Mõnglipoiss on päris tubli õpipoiss. (21.11.2016)


Vahepeal on möödunud enam kui aasta


Mina:”Varsti läheb Väikevend lasteaeda ja emme peab tööle minema.”
Mõnglipoiss: “Sa ei saa tööle minna. Kes meile siis süüa teeb?”
Mina:”Aga kuhu tööle ma võiksin minna?”
Mõnglipoiss: “Õmblejaks.”
Mina:”Ma olen mõelnud, et ma tahaksin õpetajaks hakata, näiteks lasteaias.”
Mõnglipoiss: “Ei tohi! Sa oled meie emme!” (Oli seda öeldes üsna kuri ja tegi selgeks, et see ei sobi koha üldse)
(17.02.2018)


 

Advertisements

Aastane väikevend

Veebruarikuu alguses tähistasime pesamuna esimest sünnipäeva. Kutsusime külla lähedasemad sugulased. Suuremad lapsed said mängida, 2 pisemat (sh sünnipäevalaps) toimetasid üldiselt omaette, täiskasvaud said süüa ja jutustada. Peo ettevalmistuste käigus saime kodu korda ning natuke meisterdada. Tore oli inimesi näha ja heameel sellele üle, et väikesed sugulased, kes näevad võrdlemisi harva, said mängida. Järgmisel aastal plaanin teistmoodi teha, põnevamalt!

Ma olen alati teadnud, et inimesed on erinevad, iga laps on isemoodi. Samas saan aeg-ajalt ikkagi puuga pähe, kui avastan järjekordselt, et väikevend ei olegi Mõnglipoisiga sarnane. Nad on juba väliselt erinevad. Mõnglipoisi kohta räägiti, et laps on isa moodi. Peale väiksema sündimist on Mõnglipoiss järsku hoopis minu moodi, sest pisem on üsna isa koopia ja vanemast vennast üsna erinev.

Ma ei tea kas teised emad ka seda teevad, aga mina kipun lapsi väga palju võrdlema, ja siis koheselt kutsun end jälle korrale, sest tegelikult ei anna see midagi. Kui siis vahepeal meelerahu või hoopis paneb muretsema.

Siiamaani on poisid arenenud üsna sarnases rütmis. Mul on olnud umbkaudselt teada, millal valmis olla mõneks uueks šedöövriks. Ja kui aus olla, siis ega kahe lapse kõrvalt polegi palju aega, mingit uut oskust väga pikkisilmi oodata. See kõik juhtub nii või teisiti liiga kiirest, isegi kui tavapäraset pisut hiljem. Muremõtted jõuavadki kohale peale arstivisiiti või vanema lapse märkmete lugemist. Ma ei ütleks, et ma näen praegu suurt probleemi, aga väike okas nagu siiski oleks sees. Väikevend pole suurem asi jutumees. Tal pole mitte ühtegi mõistetavat sõna ja järgi kordamist ei harrasta. Kui nüüd võrrelda, siis Mõnglipoisil on käputäis mõistetavaid sõnu ning sõnamängud oli päevakorras.

Kõige selle juures tõdesin ma, et ma tegelen temaga tunduvalt vähem kui esiklapsega omal ajal. Kui varasemalt andsin talle raamatu kätte ja ise tegelesin sama ajal millegi muuga, siis nüüd vaatan raamatuid koos temaga. Näitan ja nimetan eeskujulikult pildil olevat. Piisas vaid ühest korras ja väikevend õppisin kenasti näpuga näitamise selgeks. Näpuga osutades on näiteks väga hea nõuda aknale uudistama.

Praegu harjutab väikevend kahel jalal kõndimist. Oma sünnipäeva õhtul tegi ta oma esimesed viis sammu (enne seda tegi mõned korrad 1 sammu või siis pool) ja nüüd tudiseb ta soovi korral juba pisut enamgi. Usun, et kevadeks on tal jalg juba päris kenasti all. Sellest tulenevalt piirduvad tema õueskäimised vankris magamisega. Ilma saab ta uudistada neil harvadel kordadel, mil Mõnglipoiss lasteaias käib ja vahepeal peale und. Viimast pigem harva, sest kasutuses on endiselt vankrikorv.

Väikevend on agar ronija. Sel korral olen pidanud ära teisaldama suurt peavalu nõudvad tumbad, mille otsa on ülihea ronida, aga kuna oskused on kohati puudulikud, siis kipuvad kerged tumbad lihtsasti ümber kukkuma, seda koos pisikese maadeavastajaga.

Ma olen koguaeg pidanud väikevenda paremaks magajaks kui Mõnglipoissi. Samas nüüd ma enam selles nii kindel pole. Jah, ta magab üsna normaalselt, aga tema magama saamine on omaette katsumus. Seda juba sünnist saati. Õhtuseid ja päevaseid katsumusi korvasid pikemad ja rahulikumad uned, aga alati ei ole jagunud neidki. Praegu teeb ta päevasel ajal enamasti 2 und ja võimaluse korral õues, sest toas on teda piinarikas magama saada ja tihti pean ise kõrvale jääma, kui tahan, et ta pikemalt magaks.

Õhtuse voodisse minemise olen sättinud umbes kella 21ks. Ta küll näitab varem väsimuse märke, aga kuna olen lastega üksinda, siis tuleb mõlemaga arvestada. Aasta tagasi algas ööuni juba kell 20 ja tihti oli näha, et vanem oleks võinud kauem üleval olla, aga väiksem enam ei kannatanud üldse olla. Samas magama ta ka jäänud. Seda ei tee ta tegelikult siiani. Isegi kui mõlemad lapsed on lõunaunest samal ajal ärganud, uinub suurem tunduvalt kiiremini. Viimasel aastal on üsna tavapärane, et imetan väiksemat oma 2 tundi magama. Mõnglipoisi ajast on meeles, et kui mõnel üksikul korral kulus pool tundi, oli see juba üsna suur katsumus. Siiamaani olen vastu pidanud ja olen vaid mõelnud, et oleks aeg midagi ette võtta. Mõnglipoisiga olin selleks ajaks juba teadlikumad sammud ette võtnud, et tema magamine paremaks muutuks. Ilmaselgelt midagi ei muutunud ja võibolla selle ma seekord polegi midagi ette võtnud, sest iga asi muutub, kui on selleks õige aeg.

Õigest ajast rääkides, siis võib öelda, et Mõnglipoisi ööuni on täitsa normaalseks muutunud. Mõistagi mitte tänane, mil tal jäi lõunauni vahele, sest ta ei jäänud mingiks kindlaks ajaks magama ja väikevenna unegraafik oli ka selline,et tundus mõistlikum nad mõlemad lihtsalt kell 20 magama panna. Mõnglipoiss jäi taaskord ülikiiresti, aga on korra või paar kerge segadusega ärganud. Väikevennaga läks kauem aega, aga õnneks mitte 2 tundi.

Uneteemad on üsna hellad, aga kõik on mööduv. Praegu pean veel vastu. Jaksan isegi liiga kaua õhtuti üleval olla ja vahest harva kattuvad laste lõunauned, mil magan koos nendega.

Väikevennal oli aastaseks saades 6 hammast. Tänaseks on neid 7. Isu on tal päris hea. On alati rohkem söönud kui Mõnglipoiss beebina. Samas oleme siin olnud jälle haiguste lainel ja väikevenna põhitoiduks on olnud piim. Sellistel hetkedel olen õnnega koos, et mul on võimalik haiget last rinnapiimaga sööta ja joota.

Mulle tundub, et ma võtan väikevenda automaatselt väiksemana, kes ta tegelikult ka on, aga selles mõttes, et sama vana Mõnglipoiss tundus minu jaoks vanem.

Mu armsast beebist on vaikselt kasvamas tegus väikelaps.

 

Head teed, aasta 2017

Aasta 2017 oli uskumatu aasta.

  • Ma sain teist korda emaks, teise poja emaks. Kõigele lisaks saab ta varsti juba aastaseks.
  • Väikevenna esimesed 6 kuud toimetasin enamus aega lastega üksinda ja tõestasin endale, et saan hakkama.
  • Õppisin linasidumise selgeks ja armusin lapsekandmisesse.
  • Käisime 3-nädalase väikevennaga sama fotograafi juures, kes tegi aastaid tagasi 6-nädalsest Mõnglipoisist esimesed pildid.
  • MU SÕBRANNA ABIELLUS ja ma olin peaaegu pruut (pruutneitsi) ning sain terve päeva koos nendega veeta (peaaegu 6-kuune väikevend oli ka seltsiks).
  • Käisime esimest korda kahe lapsega spaas. Seda lausa teises Eesti otsas. Külastasime Nooruse spaad.
  • Sain endale üle mitme aasta uued prillid ja olen ülirahul, et ei pea praktiliselt üldse enam läätsesid kandma.
  • Hakkasime raamatuid aleviku raamatukogust laenutama ja Mõnglipoiss sai endale lugejakaardi. Lugemisega on paraku kehvad lood. Varasemalt lugesime talle enne igat und, aga nüüd ta enam isegi ei mäleta küsida seda. Väikevenna magamajäämine on algusest peale olnud üsna keeruline ja mis seal salata mul pole enam endalgi meeles lapsele raamatut lugeda. Alguses saime lugeda nii, et väikevend oli samal ajal mul rinnal unelemas, aga nüüd on ta sellises eas, et krabaks raamatud katki. Ja nüüd ma taipasin, et abiks oleksid papist raamatud.
  • K on juba augustist meiega koos elanud ja ma olen sellega nii harjunud, et just tema tegeleb ja toimetab Mõnglipoisiga, samal ajal kui mina üritan magamistoas väikevenda magama saada.
  • Ma tegin esimest korda kringlit! Nüüdseks juba korduvalt!
  • Jõudsin 4 korda teatrisse ja 1 kord kinno. (ps, täiskavanutele suunatud polnud neist ükski)

 

 

Aastalt 2018 ootan üsna palju. Tahaksin ennast rohkem mõista ja armastada! Kõik muu tuleb juba sellega seoses.

TERE 2018!

 

Aastavahetuse veetsime kodus. Väikevend kustus teisena. Mõnglipoisi suunasin voodisse umbes poole 12 ajal ja samal ajal pugesin ise beebi kaissu. Vahepeal ärkas kõige esimene kustuja ning tervitas uut aastat õues.

Aasta esimesel päeval võtsin beebi uneajal ette käruga jalutuskäigu koduküla surnuaeda ning veetsin pisut aega ema juures. Koju ma enam ei jalutanud, vaid kutsusin autoga järgi, et minna teise kohta külla, kust vihmaga koju jalutada, sest mõnel mehel oli aeg teiseks uneks. Õnneks olin sedapuhku kodule mõned kilomeetrid lähemal. Aasta algusega olen rohkem rahul kui lõpuga. Suutsin mõned koledad mõtted maha raputada!

Jõulud 2017

Sel aastal käis Mõnglipoisil üsna usin päkapikk ja rõõmustas last peaaegu igal hommikul. Vaid ühel korral polnud peale kirja midagi ja teisel korral oli sussi sees sibul, mille Mõnglipoiss lahkelt mulle andis, sest talle ei maitsevat.

Sel aastal alustasime jõulutralli 22. destmebril K töökoha poolt korraldatud jõulupeoga. Minu emal oli esimest korda hoida kõik 3 lapselast ja mina jätsin oma beebi esimest korda paariks tunniks kellegi teisega. Üritusel olin täpselt nii kaua, et sain kõhu täis süüa, Jõuluvana ära näha, natuke jutustada ja koogist ilma jääda. Tore oli kleit selga saada (kandsin sama riietust ka kõigil järgnevatel jõuluüritustel) ja natuke tavapärastest toimetustet kõrvale saada (ei pidanud ise õhtusööki tegema!), aga üliäge mul polnud. Praktiliselt kõik inimesed olid minu jaoks täiesti võõrad ja väga suurt elamust ma peost ei saanud, Jõuluvana oli muidugi omaette elamus! Lapsed oli samal ajal kenasti vastu pidanud ja sain nad kojujõudes koheselt voodisse susata (ühe puhul pidin magamajäämisega aitama, aga selleks ei kulunud tavapärased paar tundi!)

24. detsmbri hommikul ootasid meid kuuse all kingipakid. Mõnglipoiss ärkas tavapäraselt vara ning pidi veetma oma elu ühed raskeimaid 90 minutit, et ema-isa lubaks ometi kinke lähemalt uudistada. Tema õnnetuseks oli pühapäev ning pannkookide tegemisele kulub tunduvalt rohkem aega kui pudru keetmisele, lisaks magab väikevend hommikuti kauem.

Mõnglipoisil oli kõige suurem kingitus ja täitsa usun, et see asjaolu tegi ootasime eriti raskeks. Tema sai Jõuluvanalt täpselt seda, mida ta soovis – BeyBlade võitlusareen koos kahe Beyblade asjaga.

Väikevennal soove polnud. Kuid sellegipoolest ei unustanud Jõuluvana teda ja tõi talle väikse Duplo komplekti lemmikloomade figuuridega. Uskumatult kombel polnud meil siiamaani mitte ühtegi Duplo looma. Nüüd on meil olemas varustus, et talle peagi loomahäälitsusi õpetama hakata. Inimkeel võib veel oodata, aga üks õige beebi peab ometigi teadma, mis häält kass või koer teeb. Praegu ei paku talle tema kingitus üldse huvi, teda ei huvitanud isegi kingituse avamine. Ta hoopis uudistas, mida vanem vend samal ajal tegi.

Kuuse all oli lisaks veel kolmas kingitus, kus olid peal kõigi pereliikmete nimed. Suuremad said endale meriinomütsid ja väiksemad triibulised päkapikumütsid. Esimesed läksid kohe usinasti kasutusse, aga kõige pisem ei arvanud sellest asjad ka midagi. Võibolla tal siiski olid omad soovid ja saadud kingid ei ühtinud tema valikutega, aga paraku ei oska ta ennast meile piisavalt arusaadavalt väljendada, ja tundub, et päkapikkudele samuti mitte.

Jõululaupäevaõhtu veetsime minu omade juures. Sõime head ja paremat (minu ülimagusat kooki!), jagasime loosipakke ning istusime niisama, mina nautisin, et ei pidanud ise süüa tegema ja lapsehoidjaid ka jagus. Väikevennale sain selga panna sama triiksärgi, mis 4 aastat tagasi Mõnglipoisile! Ja Mõnglipoiss kandis esimest korda kikilipsu, mis talle samas kohas 4 aastat tagasi kingiti. Mina sama kleiti selga ei ajanud, aga kandsin 4 aastat tagasi kingiks saadud kõrvarõngad, sest teisi mul üldse polegi.

Järgmise õhtu veetsime K omadega. Väikevennale oli õhtu naelaks trepist üles ronimine ja ma siis kulutasin oma raskelt saadud kaloreid tema turvamiseks, vahepeal andsin teatepulga ka teisele lapsevanemale.

Varasematel aastatel oleme sealt koju tulnud suure hulga kingitustega, sest iga pere tegi igale lapsele kingi. Sel aastal oli lapsi kokku 8 ning leppisime juba varem kokku, et sel aastal teeme teistmoodi. Loosisime perepakid. Iga pere pidi saama ühe paki. Õhtu jooksul tekkis jõulupuu alla tublist rohkem kui 5 pakki. Korraks tekkis väike paanika, aga peagi selgus, et kõik on peaaegu õige ja keegi pole kinkidega üleliia agar olnud, vaid lihtsalt perepaki osadeks jaganud. Perepakile, kus oli meile kõigile midagi, said poisid lisaks raamatu “Jip ja Janneke”, mida olen juba mitu aastat ihaldanud. Oleme vaid mõned lood lugenud, aga olen ülirahul – väga lihtsad lugeda ja mõnusa pikkusega! Nüüd tulev vaid lugemine tagasi päevakorda saada.

Samal õhtul sai mul väikevanna magama panemisest hing täis ja otsustasin teda mõned kuud tagasi soetatud võrevoodisse magama panna. Peale korduvalt lapse pikali asetamist ta enam püsti ei roninud ja peale mõningast silitamist, mis käe surisema ajas, jäi väikevend rahulikuks ning tekiga toimetades jäi ta oma elu esimesse võrevoodi unne. Selleks kõigeks kulus ainult 10 minutit ja laps magas 2 tundi. Olen sama proovinud ka mõnel järgneval päeval, aga tulemusteta. Esimesel korral tagasid edu kindlasti treppidel väsitamine ning liiga hiline kellaaeg.

Teisel jõulupühal võtsime natuke pikema sõidu ette ja külastsime perekonda, kes tavaliselt asub meist liiga kaugel ning veetsime mõnusalt koos aega seni, kuni väikevend jaksas üleval olla. Sõiduajad olid uneajad, seda mõlema lapse puhul!

Jõulupuud läksid sel aastal otsima pere 2 vanemat noormeest. Käisid koos tulutult metsas otsimas ja kuuse sai kõige vanem oma venna “isandusest”, noorem sai samal ajal oma lellepoegadega mängida. Minu vanavanaema klaasehted jäid sel aastal puule riputamata ja kuusele said ehteks mõned päevad varem Mõnglipoisi poolt lõhutud valguskuulide pallid, mille eemaldasime tulukeste küljest. Poest ostsime juurde 6 kitsekest, kes on olnud üsna ulakad ja kipuvad oma asukohta pidevalt muutma.

Jõulud tegi eriti mõnusaks valge lumevaip!

 

Peaaegu oleks unustanud. Saime käia meie jaoks päris esimesel lasteaia jõulupeol. Mõnglipoiss käis lasteaias vaid 1. detsembril ja järgmine kord oligi juba jõulupeo päeval. Vaatamata sellele, et ta polnud üldse kohal käinud ja ei oodanud lasteaeda minekut üldse, sai ta ülikenasti hakkama ja luges Jõuluvanale kõvasti luuletuse paki lunastamiseks. Mõned päevad varem väikevenna koduste laste jõupeol liigutas vaid suud.

Beebiga teatris

Mäletan, et enne Mõnglipoisi sündi olin õhinas kõigest, mida me koos saame teha ja kuhu minna. Reaalsus oli see, et mul kulus kohanemiseks uue rolliga arvatust kauem aega. Aga parem hilja, kui mitte üldse.

Minu suhe teatriga oli peale gümnaasiumi lõpetamist jäänud üsna kesiseks ja ootasin õhinaga, mil Mõnglipoiss on piisavalt vana, et temaga koos kultuuri tarbida. Me küll aeg-ajalt käisime mõnel üritusel, aga päris esimest korda käisime etendust vaatamas alles poolteist aastat tagasi, mil Mõnglipoiss oli värske kolmene.

Esimese teatrikogemuse sai ta Pokumaal. Etendus toimus vabas õhus ja selle lõpuks olid mu riided murulibledega ehitud. Päris seda ma ei plaaninud, aga õnneks ei jooksnud ta etenduse ajal sihitult ringi. Saime risti kirja ja mõned kuud hiljem ostsin ma piletid Vanemuise “Lotte unenäomaailmas” etendusele. Sel ajal oli Mõnglipoiss 3,5-aastane ja minul sünnituseni kuu aega. Sedapuhku käisime koos terve perega, sest ma ei kujutanud ette kuidas ma 2 noormeest enda sülle (1 kõhus peidus) ära mahutan. Mõnglipoiss suutis peaaegu terve etenduse ära vaadata. Millalgi hakkas küll natuke siplema, aga sel ajal tegeles temaga K ja minu arust midagi väga hullu polnud.

Sügise alguses sai väikevend oma esimese teatrikogemuse, millest magas ta pool maha ja ülejäänud aja oli igati eeskujulik. Selline positiivne kogemus andis mulle julguse minna uuesti teatrisse, sedapuhku mõlema lapse uneajal. Minu suureks rõõmuks läks seekordki kõik suurepäraselt ja 2 poissi mahtusid ilusti mulle korraga sülle. Isegi nii, et üks neist sai pisut süüa.

Plaanisin ka sel aastal perega Tartusse teatrikülastuse teha, aga jäin hiljaks ja minu soovitud etendustele piisavalt kohti polnud. Jätsin selle idee esialgu sinnapaika ning meil avanes võimalus taas Pokumaal teatrit nautida. Mõnglipoiss istus ilma meieta esireas  Poku kostüümis, mida ta ise soovis endale selga, aga sellega kaasnenud ülesannetest ta loobus, kartis pisut. Väikevend istus nii K kui ka minu süles huviga jälgides ning laulude ajal kõlgutas lõbusalt jalga. Hiljem tegime kambapeale 3 pokut, kaunistasime piparkooke, jõime teed.

PS: Pokumaal on veel mõned etendused tulemas. Meie pere soovitab soojalt külastada!

Ma endiselt imestan kuidas teise lapse lisandumine on mulle vaimselt lihtsam olnud kui päris esimest korda emaks saada. Eks ma endiselt põen ja mõtlen üle, aga tegelikult on alati läinud kõik üle ootuste hästi ja lapsed on mind alati positiivselt üllatada suutnud.

Ma ei imesta kui kevadel siiski jõume mõnele suuremale etendusele, seni oleme tublid ja tarbime seda, mida meile siin lähedal pakutakse.

Väikevend ja söömine vol2

Lisasöögiga alustamisest on möödunud pisut üle 2 kuu ja ma usun, et meil läheb üsna hästi. Väikevend on nõus proovima kõike, mis talle kandikule pannakse ning ma pole märganud, et mõni asi talle kohe üldse ei sobi. Pisut pirtsutab putrudega, aga ta on neid alles paar nädalat maitsa saanud. Olen talle pakkunud helvestest tehtud putrusid. Siiamaani olen kasutanud ainult vett ja viimased paar korda olen lisanud pisut võid. Natuke mõtlen, et äkki peaks prooviks ostma mõne beebipudru, mida omal ajal Mõnglipoiss sõi, aga meil siin selliseid ei müüda, mida osta sooviksin.

Seitsmenda kuu täitumisel pakkusin väikevennale esimest korda püreed. Kuna ma alles kujundan meie menüüd beebile sobivaks, siis alati pole olnud sööke, mida temalegi pakkuda. Tänaseks on ta püreesid juba rohkem saanud. Neid olen talle lusikaga söötnud ja kohati on hilisem segadus isegi suurem. Talle on arusaamatu miks ma lusikat tema kätte ei anna ning nii see kõik algab.

Püreesid lasin poest tuua oma haiguse ajal. Kartsin, et minu menüü 1 banaan päevas pole piisav normaalses koguses rinnapiima tekkimiseks ja kokkamine oli sel ajal samuti raskendatud. Mingil hetkel oli väga hästi aru saada, et noormees on hädas piima kätte saamisel. Õnneks tulime sellest üheskoos välja ja väikevend saab endiselt enamuse söögist otse minult.

Praegu sööb väikevend oma toolis, mille ees on kandik, kuhu talle söögi panen. Seal on ta saanud oma eineid mekkida 2-3 nädalat. Söömised muutusid istuma õppimisega palju sujuvamaks. Varasemalt istus ta mul süles ja ma andsin talle ise söögi pihku. Nüüd saab ta valikud ise teha. Ja mina saan samal ajal ise süüa, imeline. V.a. need harvad korrad kui talle püreed annan. Sellisel juhul saan ise söömisega tegelema hakata alles siis kui talle mõne näputoidu annan. Varasemalt oli selleks mõni Organixi toode, aga nüüd viimastel päevadel on mängu tulnud kamapallid.

Koristamist on omajagu, aga mitte oluliselt rohkem kui ainult püreesid pakkudes. Väikevend on mõlemal juhul juusteotsteni söögine olnud. Suureks abiks on varrukatega põll!

Meil on plaan jätkata ning söögilauda seeläbi mitmekesisemaks muuta. Vaikselt tulen oma mugavustsoonist välja ja katsetan uusi sööke. Eile näiteks proovisin teist või kolmandat korda elus ühepajatoitu teha. Oli peaaegu nagu päris. Liha oleks võinud pehmem olla. Algselt oli Mõnglipoiss väga skeptiline ja polnud nõus sööma. Peale suurema nälja tekkimist ja rääkimist, soostus ta siiski sööki proovima ja sõi väga edukalt peaaegu kõik ära. Järgi jäid vaid mõned lihatükid ja kapsas, mis talle pehmelt ei meeldivat, aga ta maitses. Usun, et kapsas sellisena, oli tema jaoks lihtsalt pisut harjumatu. Üritan teda suunata vähemalt sööki maitsma, enne kui hakkab hinnanguid andma. Järjepidevus tuleb samuti kasuks. Näiteks sõi ta viimati koorese lõhesupi seest ise kalatükid ära ja kiitis. Varasematel kordadel olen teda pidanud meelitama ja ise talle lusikaga sööki suhu pistma. Seda viimast muidugi mitte jõuga, vaid ta on ise kenasti suu lahti teinud. Mõne söögiga ongi tegelikult sellised lood, et ise ei söö, aga söötes sobib.

Söögiteemasse sobib väga hästi ka leivajutt. Nimelt Mõnglipoiss on kirglik leivaarmastaja. Kui ta saaks toituks ta põhiliselt leivast (ja kommidest). Tema suureks õnnetuseks ei arva ema sellest midagi ning püüab igal võimalusel leivatarbimist ohjes hoida. Luban tal päevas mõned viilud leiba süüa, kui ta sööb kenasti ka minu tehtud nn pärissööki ning sekka lisan juttu, et liigne leiva söömine teeb haigeks ja pole üldse kasulik. Üsna koomiline oli lugeda lasteaia selle nädala teemat, kus õpetatakse, et leib on kasulik. Eks mul tuleb sellega arvestada ja natukene võibolla oma taktikat muuta, sest minu suurim hirm on, et laps hakkab võileibadest elama nagu tema isa, kellega üritan samuti tööd teha. Ma ei ütle, et võileib halb on, söön isegi, aga leian, et on palju paremaid valikuid kui iga päev ainult võileibasid sisse süüa. Ma unistan, et ühel päeval suudab mu elukaaslane täiskasvanud inimese kombel süüa teha, mitte ei piirdu vaid võileibadega.